Hüpnoosi tuntakse eeskätt lavalise hüpnoosina meelelahutusest. Hüpnoteraapia hakkas levima ulatuslikult 20.sajandil.

Lavalises hüpnoosis allutab hüpnotisöör seansis osaleja oma  tahtele. (USA  20. sajandi tuntuim lavalise hüpnoosi meister O.McGill väidab, et tegelikult allub laval hüpnoosile vaid umbes kolmandik inimestest.)

Hüpnoteraapias arvestatakse rangelt kliendi/patsiendi vajadustega ning teraapia protseduurideks on vajalik kliendi nõusolek: seansid on  privaatsed.

Hüpnoteraapiaga on võimalik vabaneda foobiatest, langetada kaalu, maha jätta suitsetamist, aga leevendada  füüsilisi vaevusi või neist vabaneda. Kaasaegsetes teraapiates rakendatakse hüpnoteraapiat sageli koos koos teiste psühhoteraapia liikidega (holistiline teraapia, gestalt, kehale orienteeritud teraapia jt).

 Hüpnoteraapia kasutab kliendi probleemide lahendamiseks tööd alateadvusega. Ka S.Freud rakendas oma uuringute algetapil hüpnoose. Ka C.G.Jungile oli oluline töö alateadvuse vooluga, kasutades transilisi seisundeid. 

Kaasaegne hüpnoteraapia jaguneb mitmeteks suundadeks. Näiteks USAs ja Prantsusmaal on üheks enim levinuks uue aja hypnoosi isaks peetava Milton Ericksoni (1901 - 1980) koolkond. F. Perls i, V. Satiri, M. Ericksoni jt. töö analüüsist kasvas 1960.-tel R. Bandleri ja J. Grinderi töö läbi välja neurolingvistilise programmeerimise meetod(NLP), mille harjutustes kasutatakse samuti eriviisilisi sisendusi ja hüpnoose.

Teaduspõhiste ühe seletusena on mõistetav hüpnoos toimena teadvusele ajulainete madalama teeta-tasandi kaudu  (4-8 Hz), mis on omane une-eelsele seisundile. Transpersonaalne psühholoogia kõrvutab hüpnoose sügavate meditatsiooniseisunditega.

“Transi elementide kasutamist leidub paljudes teraapia viisides”, väidab tuntud briti transpersonaalne psühholoog J.Rowan.